Mõisa ajalugu

Teadaolevalt esmakordselt on Kärde küla nimi kirjasõnas fikseeritud 1411. aastal. Laiuse ordule anti just tollel aastal Valkana (Kärkna) mõisa poolt üle Kerdese küla. Kärde mõisa on esmamainitud 1532. aastal. 19-ndal sajandil Riias välja antud Heinrich von Hagemeisteri raamatus “Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands” (“Liivimaa valduste ajalugu”) selgub, et just sel aastal ostis Johann Rebuck 7000 marga eest Markus Pollilt Kardise (Kärde) mõisa. Sajandite jooksul nägi mõis paljusid erinevaid omanikke ja käis mitmeid kordi suurte summade eest käest-kätte.

Juba 1527. aastal oli Rebuck ostnud krundi, millest hiljem sai Rippoka (Ripuka) mõis. Ostutehinguga liitis ta Kärde Ripukaga ühte. 1601. aastal müüs Riia kodaniku Martin Schulzi lesk (neiupõlvenimega Catherine Rebuck) mõlemad valdused 13 200 marga eest Joachim Wittingule. Viimase tütar andis maad oma abikaasale, Riia kodanik Jacob Friedrichsile, kellele need 1638. aastal ametlikult kuuluvaks kinnitati. 1639. aastal müüs Friedrichs Kärde koos Ripukaga Tartu kodanikule, kohtunik Samuel Akkerbaumile, kes need tühjalt ja kasutamata seisvad valdused veel samal aastal Laiuse kaptenile, Erich Johannsohn Zwillingule 1200 taalri eest üle andis.

Kui Kärde Paddoweri (Paduvere) ja Tirmasti (Tirma) mõisate koosseisu kuulus, müüs omanik Johann Derten 1557. aastal mõisad 250 marga eest oma vennale Nicolausile. Viimase tütar Gertrude andis need omakorda oma abikaasale, kelle nimi oli Vegesack. Gertrud Holstfer, Daniel Vegesacki lesk, kes 1637. aastal oli abiellunud oma teise abikaasa Wolmar Urkülliga, müüs samal aastal (oma esimesest abielust sündinud laste Johann Christophi, Barbara ja Anna Vegesacki nõusolekul) kõnealused väikemõisad Padoferi, Tirmasti ja Ubenormi nime all 300 taalri eest kolonel Heinrich Flemmingule.

Aastal 1682 kuulus Kärde ja Tirma mõis leitnant David Christoph von Zwillingule, kes suri ilma pärijateta. Pole selge, kas Kärde mõisa võis pärida tema õde, proua Neubau, kes 1729. aastal veel elas, kuid on teada, et 1734. aastal olid pärijateks Zwillingud ja Fersenid ning Tirma kuulus leitnant Gröndahlile. 1739. aastal läks mõis parun Roseni kätte. 12. märtsil 1782 müüs parun Carl Gustav Rosen valdused 25 000 hõberubla eest komissar Carl Gustav von Baranowile ning 5. juulil 1796 andis Claus Gustav von Baranow mõisa 30 000 hõberubla eest üle parun Peter Rosenile. 5. novembril 1819 ostis valdused 35 000 hõberubla ja 1000 bankorubla (vene paberrubla – vastandina hõberublale) eest Malta ordu rüütel, Rootsi aadlisuguvõsa liige leitnant Woldemar Friedrich von Pistohlkors.

Pistohlkorsile kuulusid ka Kaave ja Kurista ning paljud teised mõisad. 1837. aastal abiellus Otepäält pärit noorparun Erich Karl Johann Stackelberg (1805–1869) tema tütre Julie Eleonorega ning viimase surma järel 1848. aastal tema kaksikõe Margaretha (Margot) Helenaga (1815–1885).

Stackelbergid pärisid osa mõisast krahvinna Mellinilt 1864. aastal nende suguluse tõttu Pistohlkorsidega. Terve mõisa said nad enda valdusse 1889. aastal, kui Viktor von Stackelberg ostis selle Woldemar von Pistohlkorsilt 30 000 hõberubla eest.

Viimane Kärde mõisa omanik oli Viktor Alexander August von Stackelberg, (sündinud 23.04.1853 Ponewieschis, Kaunase kubermangus, praegune Panevëþys Leedus; surnud 02.02.1945 Pfortenis, Alam-Lusaatias, praeguses Poolas). Teda tunti kui Peri ja Kärde mõisnikku, Liivimaa maanõunikku, keemikut ning mitmete seltside liiget ja eestvedajat. Kärde mõis oli aga rendile antud taanlasele, kelle nimi oli Frederik Peter Welding (sünd. 25.10.1851 Viborg, Taanis; surn. 01.11.1926 Tartus).

Pikemalt võib lugeda raamatust "Kärde mõisast Tooma Katsebaasini" [Marve Millend, 2013 ([Põltsamaa] : Vali Press)].