Juta

Kärde mäelt on näha Endla soostik, mille pindala on üle 250 ruutkilomeetri. Seda katavad peamiselt metsamassiivid ja rabad. Kirdes ja põhjas paistab Pandivere kõrgustik oma Emumäega, mis on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Emumäest vasakul terendavad Rakke mäed. Loodes on Koeru kirik ja sidemast, läänes Endla järv, mis praegu enam silmale nähtav pole.

Veel 1950. aastal oli Endla järv üks Eesti suuremaid (415 ha), kuid ulatuslikud kuivendustööd 1959. aastal alandasid veepinda ja järv kahanes 30%. Samal ajal kadusid külast allikad ning kaevud jäid tühjaks. Kuivendussüsteemid töötasid kuni taasiseseisunud Eesti ajani. Siis lõppes suurtootmine ja praegu uputab taas, sest Endla Looduskaitseala piirialade kuivatamine ei huvita enam kedagi. Vastupidi, tundub, et loodus tahetaksegi viia tagasi olukorda, mis valitses enne mõisate aega – soostunud alad, kinnikasvanud ja võsastunud kraavid ning vesised heinamaad. Täna asuvad siin meie külaelanike kodud ja põllud, mis liigniiskuses enam saaki ei anna.

1985. aasta 11. septembril kuulutati ametlikult välja Endla Looduskaitseala. Tõsteti paisuga veepinda, et järv taastuks endises suuruses. Sellega muutusidki kuivendatud maad taas kuivendamata aladeks, mis ei kanna enam masinaid ja kus hävivad kultuurtaimed.

1997. aastal sai Endla rabast rahvusliku tähtsusega märgala. Sellega põllumajanduslik tegevus külas samahästi kui lõppes.
1968. aastal algas Eestis kompromissitu nn. soosõda, mille eesmärk oli võidelda tollase maaparandusladviku vastu, kes rabade kuivendamisest head tulu sai. Edukalt lõppenud soosõja tulemusena õnnestus päästa kuivendajate käest palju eriilmelisi Eesti soid. 1981. aastast on kaitse all 30 sood enam kui 1200 ruutkilmomeetril. Euroopa Liidus olles muutus iga puutumatu sootükk hindamatuks loodusvaraks, sest kogu Euroopa on oma sood juba kuivendanud.

Endla järv on nime poolest rahva hulgas kindlasti tuntuim teiste niisama suurte veekogude seas, küllap tänu Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjatöödele, mis möödunud sajandi rahvusromantilisel ajal kogu Eestis levisid ja koolilugemikes kajastusid. Seisab ju "Kalevipoja" esimesel leheküljel:

Tule sa, laulik-targa tütar!
Jõua Endla järve´esta!
Pikalt ju hõbedases peeglis
Siidihiukseid silitasid.

Faehlmanni muistendi järgi olevat kosjateelt pettununa tagasi pöördunud Vanemuine leidnud Endla järve äärest rohust lapsukese, kellest saanud tema kasutütar Juta... Kena oleks veel praegugi uskuda, et Juta järvele saabuvatele ja siit lahkuvatele rändlinnuparvedele koha kätte juhatab ning kõiki linde ja kalu kaitseb. Järve kaldal on tänini kivi, millel istudes ja kallimat Endlit leinates järv valmis nutetud. Juta pisarate loo kõrval teatakse veel muistendit Konnajärve rändamisest Endla sohu ja järves elavast näkist, kes valge hobuse kujul kaldale ilmub.

Vähe tuntud ja unustuse hõlma on vajunud Kärde mäe möldrimajas sündinud luuletaja ja rahvaluulekoguja K. W. Rosenstrauchi (1878–1919) luulelood Endla järve kohta. Tema luulekogus "Põhjalilled" on kolmekümnel leheküljel "Laulud Endlale", mille aluseks kohaliku rahva suust kuuldu. Järves elavat kuldkammi ja kuldkandlega näkineiu, kes oma kauni lauluga meelitab jaaniööl Salu alla Ukukivile noormehi.

Kuigi Juta ehk Uku kivi – kaheks osaks purunenud rändrahn – küünib vaevalt poole meetrini maapinnast, on tema asukoht valdavalt soostunud kallastega järve ääres ammustest aegadest teada. Kivi lesib järve idakaldalt vette ulatuval poolsaarel, ainult sealt leiab liivast ja kivist põhja. 300 meetrit kirde pool on teine, Saluks kutsutav mineraalmaasaar soos. Lembit Jaanitsa leid 1955. aastal – kivitalb, kaabitsad ja võrgukivid – kinnitavad paiga tuntust juba kiviaja kalurite seas.

Ehk oli siin koht, kus muistsed eestlased vihasele piksejumalale Ukule lepituseks ohvreid tõid? Kivi asukoht otse veepiiril keset raskesti läbitavaid rabasid kalarikka järve ääres sobis selleks hästi. Ühe kivitüki külg on kui välgust siledaks löödud.

Kärde ja Tooma küla vahelt Rebassaare lähedalt leidsid teetöölised 1959. aastal pakktee. Võib-olla oli mujalgi rabades salateid, mida mööda teadjad hädaohu korral kiiresti järve äärde jõudsid ja sealt paadiga veelgi kaugemale. Aasta-aastalt kõrgemaks kasvav turbakiht varjab saladusi.

Vähe tuntud legend räägib Kärde hiietarga tütrest Jutast, kes põgenenud ristirüütlite maaletuleku ajal teda kimbutava munga eest salateed mööda Endla järve äärde. Tagaajaja noolest surmavalt haavatuna langenud Juta kivilt vette. Taara saatnud taevast tulekera, mis kärgatusega kivi lõhestanud ja munga hundiks moondanud. Taara käsul pidavat sureva Juta kaebehääl kostma järeltulevatele põlvedele selgetel kuupaistelistel augustiöödel. Veel meie sajandil olevat seda kuuldud. Nüüd ulatub järve vesi harva kivini. Ehk sellepärast ei kosta enam salapäraseid karjeid.

Põrgumägi

Teise muistendi kohaselt olevat Kärde metsas üks suur mägi, mida nimetakse Põrgumäeks, sest säält mäelt sõitvat igal vana-aasta öösel Vanapagan oma seitsmesajaaastase ruunaga. Seda kohta kardavad inimesed öösel ega julge säält mäelt alla tulla, sest siis tulevat Vanapagan vastu. Sääl on praegu näha hobusekabja jäljed. Ennem olnud need jäljed paremini ja selgemini näha, aga nüüd on nad kinni kasvand. Paljalt lohud on veel näha, mis reas tulevad mäelt alla.

Kärde härra sõit

Kord olnud Kärde härra mõisas üks härra, kes enamasti igal öösel kodust ära käinud. Hommikul olnud ta jälle kodus. Keegi ei ole teadnud, kus härra öösel ära käib ja mis asju ta öösel õiendab. Toapoiss, see teadnud küll, aga härra olevat ära keelanud temal sellest ühelegi inimesele rääkida. Toapoiss pidanud ka, mis teadis ehk näinud oli, ainult enese teada.

Ühel sügisesel pimedal ja vihmasadusel, õhtust poolt ööd, sõitnud kinnine tõld härra maja trepi ette, neli süsimusta hobust ees. Mustas riides ja musta näoga, mustade juuste ja habemega vanamees pukis. Härra käskinud kähku toapoisi riidesse panna ja temaga tänasel ööl sõidu pääle kaasa tulla, aga mitte kunagi ei tohi üle õla sõidu pääl tagasi vaadata. Seda tõotanud toapoiss teha.

Härra istunud tõlda; toapoiss pukile kutsari kõrvale. Sõit alganud. Nad kihutanud üle mägede, orgude, rabade ja mäda soode, üle järvede ja jõgede, kuni viimaks suur veekogu ette tulnud, see olnud meri. Vanker veerenud vee pääl, nii kui oleks kõva tee all olnud, hobused traavinud ühte lugu tuhat nelja edasi, nagu oleks kõva maantee neil jalge all. Toapoisi süda kipitanud sees, kas tagasi vaadata või mitte. Viimaks südant rindu võttes, vaadanud ta esimest, teist ja kolmandat korda üle õla tagasi taha poole ja näinud, et nad otsatul merepinnal edasi sõidavad ja tema kõrval pukil kutsariks sarvega ja sabaga must mees on. Toapoiss kohkudes ütelnud oma mõttes: “Oh sa Jumal!” Kohe selle pääle vajunud hobused ja sõiduriist vette.

Härra kärgatanud toapoisi pääle: “Kas ma sind ei keelanud mitte taha vaatamast; sind kuradid võtku.”

Härra olevat midagi arusaamatuid sõnu lugenud. Sõit läinud jälle edasi. Toapoiss vaadanud uuesti kolm korda üle õla tagasi. Äkisti löönud suur laine plahvatades üle sõiduriista, ja nad olnud härraga tundmatal merekaldal maa pääl maas, üleni märjad. Pärast kodu tulemisega laeva pääl kulunud palju aega ära, enne kui jälle oma poole mere sadama jõudnud. Kärde mõisa saades peksnud härra toapoissi koera kombel tagasivaatamise eest.